Mulle ei meeldi need hetked, kui sa avastad, et su võileivast on jälle alles ainult viimane amps ja sul pole õrna aimugi kuhu ülejäänud osa kadus, sest sa olid niivõrd hõivatud kõigele muule keskendumisega, et toit su suus oli kõige väiksem mure.
Vahel ongi vaja, et keegi sulle lihtsalt kaasa tunneks ja ütleks, et temal on ka vahel sama tunne.
Lõpuks läheb ikkagi mööda. Ma tean, sest ükski talv ei jää igaveseks.
Vabal ajal harrastan vanalinnas suvaliste hollandi meestega väikeseid vestlusi pidada, Nukuteatri laval kukerpalle teha ja lihtsalt kodus ainult magamas käia.
Ma julgen öelda, et hetkel on kõik isegi enam-vähem. Valgus juba paistab tunneli lõpus. :)
*Casually riding my dragon to school*
Kuula: Switchfoot - Enough To Let Me Go
Friday, 18 February 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment