Avastamas, et inimesed ei ole mitte kunagi sellised nagu nad esmapilgul tunduvad.
K.a. mina.
.
Vahel ma mõtlen, et reaalsus on kohutavalt vastik.
Ja, et tahaks igavesti magada, sest unenäod on nii palju paremad, kui päriselu.
.
Hetkel on nii imelik olla. Tahaksin olla kuidagi teistmoodi või teha midagi uut, midagi sellist, mida ma pole veel kunagi varem teinud. Ma kardan, et muidu jäängi ühe koha peale kinni ja ei saa siit mitte kunagi ära.
.
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik käia ringi ja arvata, et sa oled nii hea, tore, armas, ilus, tark jne ning sinus pole absoluutselt halba. Ja seda nii ilmselgelt, et kõik sinu arvamusest aru saavad. Minu arvates on see kohutavalt vastik käitumine, sest kedagi sellist ei ole tegelikult olemas. (Anna andeks, kui sa ennast puudutatuna tunned, aga see lihtsalt näitab, et sina ei ole see kõne all olev isik.)
.
Huvitav, kas ma olen väga paha inimene, kui ütlen, et ma ei jaksa enam inimestega suhelda. Mul ei ole mitte mingit tahtmis teha nägu, et nad mind huvitavad, kui tegelikult ei huvita. Kui tegelikult ma tahaksin olla hoopis kusagil mujal, kellegi teisega või üksinda.
.
Ega ma tegelikult ei ole nii halvas tujus, kui sellest sissekandest võiks välja lugeda. Tore on ikkagi, lihtsalt kuidagi kohutavalt suur väsimus on peal viimasel ajal.
.

Reedel muutus mu arvamus inimestesse positiivsemaks, sest kui sa ikkagi pead reede õhtul väiksemat sorti lumetormiga müüma ära kilekoti, kraabitud lotopileti ja tšeki ning inimesed suhtuvad sinusse hästi, on vastuvõtlikud, rõõmsad ja isegi ostavad selliseid asju, siis on ikka tore küll :)
.
*Tahaksin ära joosta.. ja suve.. ja vabadust.*