Pühapäev.

Esmaspäeval suutsin oma hüppeliigese ära nikastada, mis tähendab seda, et hüppeliigest ümbritsevad sidemed ja lihaskõõlused on rebestunud ja osad sidemed isegi katkenud, nagu ütles arst. Nüüd on mu parimateks sõpradeks kargud, mida ma tegelikult enam eriti ei kannata. Umbes 3 nädalat ei tohi jalale toetada ja 6 füüsilist koormust saada, ehk siis trennid ja kehalise tunni jäävad ära. Masendav.

Tänu sellele vahejuhtumisele ei saanud ma oma oravaelu täielikult nautida, sest ma käisin ainult 2 päeva koolis. Reede õhtul oli ristimine, mis oli tohutult ilus. Saime koolimütsi ja -sõrmuse. Nüüd oleme täieõiguslikud Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilased. :)

Avastasin, et ma ei kannata üldse, kui inimesed minu eest hoolitseda või mind aidata tahavad. See tekitab minus tunde nagu nad arvaksid, et ma ei saa ise hakkama. Ma tean, et keegi ei mõtle seda nii, aga ma saan tavaliselt pahaseks. Üritan seda muidugi tagasi hoida ja mitte midagi kurja vastu öelda, aga vahel juhtub.

Koolivaheaja veedan ilmselt kodus, vähemalt enamuse ajast. Lasin endale tuua pool raamatukogu, et seda aega targasti veeta. Muidugi võite te kõik mulle külla tulla!

Praegu on mul selline tunne, et mu elu läheb minust täielikult mööda, sest ma ei saa mitte midagi teha ja kusagil käia. Ma olen liiga rahutu, et paigal istuda. Ma luban, et kui ma lõpuks sellest jamast vabanen ja normaalselt liikuda saan, siis ma teen nii palju, kui jaksan. Ma ei istu enam niisama ja ei lase ajal lihtsalt voolata. Nüüd ma tean, mis tunne see on, kui mitte mi-da-gi teha ei saa ja ma ei taha kunagi selle peale mõelda, mida kõike ma teha oleks võinud ja kus kõikjal käia. Ma teen ja käin ja olen!

Vahel tuleb lahti lasta..

*We've still got time*
Kuula: Glen Hansard and Marketa Irglova - Falling Slowly