Eile saime endale selga panna ilusad riided, istuda terve saalitäie inimeste ees ja saada miljon lille ning õnnitlust. Vahva, kui vahetevahel kõik sinu ümber keerleb, isegi, kui seda on vaid natukeseks.
Õhtul sai minna veetma viimast õhtut ühtse klassina. Eks kõik teavad ise, mis seal juhtus ja juhtumata jäi. Minul oli lõbus (kui välja arvata mõned asjad) ja ma usun, et paljudel veel, ning see ongi kõige tähtsam.
Ma hakkan alles nüüd aru saama, et ma ei näe paljusid neist ilmselt enam väga kaua aega ja kas üldse. Teiege oli kohutavalt tore!
Nüüd ongi kõik läbi. Põhikool ja minu aeg MGs. Muidugi on veidi kurb, aga nüüd on kõik uus ja huvitav. Elu alles algab.
Vahel tahaks lihtsalt katta silmad ja kõrvad ja teeselda, et mind ei ole olemas, sest siis ma ei peaks midagi otsustama või oma tegude tagajärgede eest vastutama. Hetkel ei ole jaksu.
Let's delay life.
*Kas me kanname vihmade igatsust või Maailma süttimisohtu?*
Kuula: Vennaskond - Asfalt
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment