the air sleeps under people's beds. when we get there, we'll be lost again: send me a postcard if you get that far.


Sunday, 6 June 2010

Pühapäev.

Inimesed on naljakad. Vahel haha naljakad vahel imelik naljakad. Inimestel on omadus jätta endast teistele mulje, mis peaaegu alati lähemal uurimisel valeks osutub. Inimesed on mitmetahulised, seestpoolt. Inimesed ei näita mitte kunagi oma kõiki tahke teistele inimestele. Mulle meeldib, et ma saan rääkida inimestega ja samal ajal neid tundma õppida, nende varjupooli. Vahel hoolivad inimesed üksteisest nii palju, et kõik muu tundub mõttetu.


Minul oli üle pika aja hea öö. Ma olin õnnelik ja tundsin ennast hästi, sest minu ümber olid kohutavalt toredad ja kallid inimesed. Kuulasin head muusikat. Sain teada palju uusi põnevaid asju kõige ja kõigi kohta. Istusin hommikul kell kuus üksi köögi aknal, vaatasin kuud, päikest ja rohelisi lehti ning naersin, sest Maailm on tõesti ilus.

Ma olen rahul, et mul on olnud piisavalt õnne, et kohtuda erinevate inimestega ning veenduda, et neis kõigis on midagi imelist ja erilist.

Veider, kuidas enda õnn võib ununeda kellegi olulise pärast ja alles jääda vaid segadus.

Ma tahan, et te laseksite mul olla selline nagu ma ise tahan olla. Et te ei vaataks mulle viltu lihtsalt selle pärast, et ma teen mõningaid asju teistmoodi, kui teie. Ma olen selline nagu olen.
.
Siiski. Ma armastan teid!
.
*I climbed the tree to see the world*

No comments:

Post a Comment