Tu!

huh. Sorry, aga miks kurat on vaja inimestel nii masenduses olla? Miks on vaja kirjutada nii f*ckn' diipi teksti, et ise ka sellest aru ei saa? Miks on vaja siunata tervet inimkonda selle pärast, et sina arvad, et sa oled kõige targem? ... selle pärast, et sa oled pubekas!? Miks on vaja inimesi maha teha lihtsalt selle pärast, et nad suudavad olla õnnelikud ja positiivsed? Miks? Miks? Miks? Miks? Gosh!

Kuidas te jaksate nii?

Ma ei väidagi, et mina ei ole vahel selline. Olen ja kohe päris hullusti, aga ma suudan alati leida midagi, mis võiks panna mind uuesti naeratama. Päriselt naeratama, mitte "naeratan, aga mu hing nutab". Miks ei olda sellised nagu seespidiselt end tuntakse, mitte sellised nagu arvatakse, et peab olema?

Minu praeguse postituse mõte on lihtsalt see, et ei pea olema masenduses, diip ja maailma sügavuste üle mõtisklev. Vähemalt ma loodan, et ei pea..


Mina arvan, et maailm ongi just täpselt selline nagu mina arvan, et see on. Mulle meeldib olla lihtsalt. Lihtsalt vaadata asju ilma, et nende üle peaks pikemalt mõtisklema või neid analüüsima. Lihtsalt olla, sest nii ongi hea. Lihtsalt mitte mõelda. Kõlan vist natuke totult but I don't mind. I know who I am.




Pealegi keegi pole väitnud, et te peate minuga rääkima. Kui ei meeldi, siis ära suhtle and that's that.

Kuula: Oasis - Let There be Love.