Mulle lihtsalt ei meeldi, kui mu läbielamised suure kella külge pannakse ja tervele suguvõsale kõva häälega ette kantakse. On see siis tõesti nii imelik ja arusaamatu?
Nüüd on natuke otsustatud jälle. Olgugi, et trotsi pärast aga muidu ei saagi viimasel ajal enam midagi tehtud.
Mulle meeldivad mu nädalavahetused kõrgete lagede, huvitavate inimeste ja utoopiliste olukordade ning juhtumistega, mis on kindlasti väärt vanaduspõlves lastelastele meenutamist. Või siis nädalavahetused laulasmaa rohelusega ja mu teise perega, kellega me naudime saepuru meie ninades ning õhtuti saunakuumust, et siis hommikul uue hooga jätkata. Ausõna te muudate mu nädalavahetused imelisteks!
Elu on hea.
No comments:
Post a Comment