Teenifest oli tore. Kolme öö peale alla kümne tunni magamist, miljonid erinevad emotsioonid, uued teadmised, uued inimesed, palju kõndimist ja sebimist. Tegelikult läks üritus korda, aga millegi pärast ei olnud seda õiget tunnet sees. Veider.
.
Miks inimesed ei suuda otse välja öelda seda, mida nad mõtlevad või tunnevad? See, kuidas sa näed nende nägudelt, et seal on kindlasti veel midagi, mis tuleks välja öelda, on vastik. Aga ega selles asjas mina mingi erand ei ole.
Natuke nostalgiline ja messy tunne on. Kõik tundub nii vastik ja vale.
Tahaks ära minna kusagile, kus poleks seda argipäeva reaalsust, kus ei peaks olema nii kohutavalt tõsine, et sisse sulanduda. Kes tuleb minuga?
*I can't believe it's true. There are rocks left in both of our shoes. *
Kuula: Death Cab for Cutie - Where Soul Meets Body
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment