Sorri, aga sa oled kohati imelik.
Ma ei tee suud lahti selleks, et keegi saaks mulle otsa vaadata veidra näoga ja tekitada mus' tunde, et ma ei oleks üldse pidanud midagi ütlema. Mulle ei meeldi see, miks inimesed nii teevad?
Paigalseis.
Kuidas sa saad massist erineda, kui terve mass juba üritab meeleheitlikult erineda, luues nii uue massi, kus nad kõik väga õnnelikud on, sest nad ju erinevad. Vägisi, aga erinevad. Ma arvan, et nii ei tohi teha - endale selliseid riideid selga toppida ja teha asju, mis sulle võibolla eriti ei meeldi, aga on "erinevad" ja selle pärast lahedad. Seda viimast lauset lugedes mõtleksid kindlasti kõik, või vähemalt suur enamus, et milleks seda öelda, see on ju niikuinii selge. Aga ma usun, et inimesed ei saa tegelikult aru, mida nad teevad sellepärast, et neile meeldib ja mida sellepärast, et teised teevad või just sellepärast, et teised ei tee.
Mul on sees veider tunne - häiriv, hirmutav, rahutuks tegev, trotsiv ja pahur. Ma pean selle tundega veel tutvust tegema.
Üks asi, mida ma olen väga-väga pikka aega arvanud on see, et unenäod ja üldse uni on palju paremad kui reaalsus. Magades sa ei tunne ei valu ega nälga, su aju tegeleb probleemidega sinu eest, nii et sa ei pea ka mõtlema. Vahel, ärgates, tundub mulle, et hoopis reaalsus on unenägu.
*And I'd paint a smile where it belongs*
Kuula: Jay Jay Pistolet - Happy Birthday You
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment