Kolmapäev.

Üks teatud härra ütles mulle täna: "kõik käis kuidagi väga kiiresti," ja vaatas mind oma tähendusrikka, kuidas samal ajal mitte midagi ütleva näoga, mis tekitab minus alati tunde nagu ma peaksin vabandama oma tegude pärast ja rääkima talle asju, mida ma mitte kunagi kellelegi teisele ei räägiks. Ma tahaksin nii väga teada, mis selles peas toimub.

Ma olen viimasel ajal üritanud aru saada, endast. Ja täna ma jõudsin lõpuks otsusele, et ma olen rahul ja õnnelik, kuidas hetkel asjad on. Muidugi alati saaks paremini, alati võiks olla rohkem vaba aega ja vähem õppida jne, aga põhilised on ikkagi inimesed meie ümber ning ma tunnen, et need inimesed, kes hetkel on mu elus ongi kõigekõige tähtsamad.

Mis asi see on, mis teeb nii, et ühel kindlal hetkel mu keha väljub mu kontrolli alt. Süda taob, käed-jalad värisevad kergelt, naeratus tuleb näole, keskendumisvõime kaob ja terve maailm tundub olevat valgem ja värvilisem.

Kõik inimesed on vist hulluks läinud. Või olen mina see, kes seda teinud on. Igaljuhul kohati on väga creepy.

Liiga väsinud, et funktsioneerida.

.

Veider, et täna ma kohtusin inimesega, kelle esimene lause mulle oli: "ma tean, kes sa oled!" Ma teadsin ka kes ta on, aga mitte palju, kui tema mind.

*I held on as tightly as you held onto me*
Kuula: The Cinematic Orchestera - To Build a Home