the air sleeps under people's beds. when we get there, we'll be lost again: send me a postcard if you get that far.


Sunday, 15 August 2010

Pühapäev.

Teate, hetkel ajab terve maailm mul lihtsalt kõhu valutama. Kõik on imelik ja ma ei saa mitte millestki aru. Selline tunne, nagu maailm laguneks. Tegelikult oleks õigem öelda, et ma ei saa endast enam aru. Ühesõnaga, imelik.

Üleeile öösel, Liisa sünnipäeval, vaatasime langevaid tähti. Lihtsalt maagiline, sest mulle ei jõua kohale, kui kaugel kõik see on. Võib-olla ongi hea, sest mõistmisel kaoks kogu võlu.


Ma ei saa selles aru, kuidas saab keegi öelda, et talle ei meeldi keegi teine, kui ta just alles tutvus selle uue inimesega. Minu arvates ei saa nii öelda, sest see on ju nii põnev, kui palju erinevaid inimesi on olemas ja kui erinevalt nad kõik käituvad. Kuidas saab olla keegi nii kinnine, et ütleb esmakohtumisel, kas keegi meeldib või ei meeldi talle ja kui ei meeldi, siis teist inimest vältida? Sulgeda uksi ja põletada sildu inimeste vahel, keda veel ei tunta, on vale.
.
Kõik on uus ja huvitav!
.
*have you ever wanted to dissappear?*

No comments:

Post a Comment